kevad

kevad on ka minu kogu sellest talvemasendusest välja toonud. ma tunnen, et mu energia hakkab taastuma ja üha enam tahaks lihtsalt väljas olla, mitte enam umbses toas istuda. eile, kui vanematega väikese sõidu Valga poole ette võtsime, kibelesin ma hirmsasti oma fotoaparaadi poole. ma tundsin, et lihtsalt pean selle kaasa haarama.

 istudes umbses autos, juhi akent aeg-ajalt lahti keerates, millele järgnes küsimus: "eesi, ega sulle tuul peale ei puhu?", ja loodust nautides tundsin ma, et seda hetke võiks jäädvustada. haarasin oma kaamera ja uurisin seda natuke (piinlik, kui ammu pole ma korralikult pildistanud). silmanurgast nägin aina kiiremini mööda vuhisevat loodust ning ma lihtsalt otsustasin selle ülesse filmida. ühest filmilõigust sai kaks ning kahest kolm. pildistamine muutus tol hetkel tähtsusetuks ning tunne kõike filmida tundus palju huvitavam ja teistsugusem.

 Valgas oli vaikne ja rahulik. tänavad olid tühjad ning vaid mõni üksik auto möödus meist, kui me pisikest tiiru minu ja mu õe sünnilinnale peale tegime (peale sööki ja kooki mida me minu vanaisa juures sõime). mina ainult filmisin. emal ja isal tuli järjest rohkem mälestusi meelde, mida nad minuga jagasid. mälestused hõlmasid mu endasse ning ma soovisin, et oleksin jälle see pisike laps selles väikses ja toredas linnas. nii palju oli muutunud, samas kõik oli nii samasugune.

tore on aeg-ajalt seal käia ning vaadata, mis sellest pisikesest linnast saanud on. ma ei hakka mitte midagi blogimise suhtes lubama, seega vaatab ja näeb. ilusat maikuu algust teile:)

eesi

      .

vaadake palun HDs