waking up

kas on üldse mõtet hakata rääkima mida kõike ma olen vahepeal teinud ja mis ma üldse olen enam? kuidas ma saaksingi seda teha, kui ma ise nii segaduses olen? ma proovin lihtsalt endast aru saada ja võib-olla sellest vahepeal siia kirjutamine aitab? liiga palju küsimusi

praegu tahaks kevadet. ma igatsen seda rohelust. õhukesi riideid ja kleite, mille peale ei pea toppima paksu jopet. tahaks uuesti kõik oma kingad karpidest välja otsida ning korjata väljast lilli, mis mu tuba kaunistaksid...mõtted liiguvad praegu sada korda kiiremini, kui ma suudan neid siia kirjutada...

flickr on maas. muidugi. miks ma üldse imestan. kuidagi juhtub seda minuga väga tihti, et asjad jooksevad kokku ja ei lase mul ennast väljendada just siis, kui ma seda väga tahaksin. näiteks oleks see täiesti normaalne, kui blogger järgmiseks 3ks tunniks kokku jookseks. miks mitte eks? ja selleks ajaks kui kõik on korras on minu inspiratsiooni tuhin kadunud. võib-olla elu õpetab mul sellest kauem kinni hoidma?

vahel ma mõtlen, et postitaks lihtsalt niisama siia pilte, kuid see tundub imelik. kuidas ma postitan pilte ilma tekstita? kui ma järgmine kord seda postitust loen, kuidas ma siis tean mida ma tol hetkel tundsin? aga samas tundub see just liiga õige. miks ma punnitan siia sõnu, kui pildid räägivad kõigest?

jäin öösel magama ning kätte on jõudnud hommik. väljas on külm, aga linnud laulavad. ma istun praegu voodis ja kirjutan, akendest ma välja ei näe, sest jää on need ära kaunistanud. ma kujutan ette, kuidas ma topin ennast paksult riidesse, võtan fotoka, lähen istun lumehange (kas väljas on üldse nii palju lund?) ja pildistan taevast. maja katuseid. puid.. ainukeseks meloodiaks oleks linnulaul. tundub muinasjutuline. samas ka kummaline. miks linnud laulavad, kui väljas praegu nii külm on?

hommik. kell on nii palju, et ma ei jõua enam kolmandasse tundigi. ma olen lihtsalt liiga osav hommikuti sissemagamises. täna ma tunnen, et ei peaks isegi jooksma. ei peaks pingutama. eile oli täpselt samamoodi, seega ma jäin koju. sain endale terve vaba päeva. mitte mingeid kohustusi. üle pika aja..täna ma tunnen, kuidas laiskus ütleb mulle, kui palju parem kodus on. ma tahaks teda kuulata, kuid samas tean, et kõigile teistele on parem, kui ma lihtsalt need tunnid seal koolis ära istun.

ma armastan praegust hetke. kõik on vaikne. soojad kampsunid ja villased sokid hoiavad mind soojas. just nagu ei peaks ma mõtlema koolile ja saaksin ainult avastada photoshopi ja lightroomi sügavusi ning katsetada neid piltide peal. lugeda vahele blogipostitusi lemmik fotograafidelt. mõelda, kuidas ühel päeval võiks minu elu ka selline olla. selline, kus ma saaksin tegeleda ainult sellega millega ma tahan. lennata maailmas ringi ja pildistada ilusaid kohti ja inimesi. et ma ei peaks kohe tagasi tulema, vaid leiaksin spontaanselt endale koha, kus elada ja avastada kõike...

miks ma ei oska sõnadega maalida? ma tahan ka kirjutada nii ilusti, et inimene kes seda loeb satub kuhugi mujale...

keskpäev, mitte enam hommik. olen kodus. sirvin blogisid ja proovin leida pilte, mis siia postitusse sobiksid, aga ma ei leia siia ühtegi. seega panen suvalised. avastasin ühe vana blogi, mida ma kunagi lugesin. enne gümnaasiumi. siis kui ma veel teine inimene olin ja kõik tuleb meelde. kõik see lihtsus ja kuidas tavalised ja suvalised asjad on nii ilusad. mingis mõttes tahan tagasi seda kõike. aga samas ei taha ka. ma ei tea

tahtsin headerit (kuidas iganes seda tänapäeval kutsutakse) muuta, aga see hakkas lolli mängima..seega nüüd on siis nii..võib-olla ongi lahe

ma ei kujuta ette ka kui segane see kõik siin olla võib, aga mul on kergem. ma saan praegu aru, et alates sellest, kui ma enam ei bloginud on see kõik minu sees kinni olnud. ma peangi selle välja kirjutama. vist?
ma kirjutaks siia rohkem oma mõtteid, aga samas tundub see imelik. sest see on internet. ja siia võib sattuda ükskõik kes. tegelikult. aga ikkagi on see rohkem mulle endale...

(mulle meeldib, kuidas blogger & kõik muud uploaderid piltide graafika ilusti pekki keeravad. arvutis on pildid ilusad. aga vahet pole)